DRAAMA 2023 TEEJUHT
Noorte päralt on tulevik
Mida vaadata?
❖ “Kolm ahvi” / Ugala teater / Ringo Ramul
❖ "Tiit Pagu" / EMTA lavakunstikool ja Tallinna Linnateater / Jaak Prints
❖ "Komöödia" / EMTA lavakunstikool / Mart Kangro
❖ "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" / EMTA lavakunstikool ja VAT Teater / Merle Karusoo
❖ "/Pealkiri pole veel teada/" / Tartu Uus Teater / Renate Keerd
❖ “Värske kraam Viljandist” / TÜVKA etenduskunstide õppekava minifestival Tallinnas (mai/juuni 2024)
❖ “Vaatamata kõigele” / Theatrum / Hanna Junti
Mida lugeda?
❖ Intervjuu lavakunstikooli XXI lennu juhendaja Jaak Printsiga
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ohkpadi-millelt-lendu-tousta/
❖ Vestlusring noorte Tartu teatritegijatega
➢ https://www.temuki.ee/archives/5989
❖ Noore etenduskunstniku mõtted kaasaegsest teatripildist
➢ https://www.temuki.ee/archives/8015
❖ Homse teatri manifest
➢ https://www.vikerkaar.ee/archives/29556
Teatril on Eesti ühiskonnas jätkuvalt eriline koht ning näitlejaks õppimine ei ole oma populaarsust kaotanud. Igal aastal lõpetab kooli 10-15 noort, kes liituvad sadade teiste näitlejatega ning otsivad oma kohta selles kirevas teatrimaailmas. Palusin noorel teatrikriitikul, Karin Allikul seda maailma natukene lähemalt avada.
Karin, mida tähendab olla noor näitleja Eestis aastal 2023?
Ma saan seda küsimust mõistagi kommenteerida ainult kõrvaltvaatajana, aga mulle näib, et see tähendab pisut muud kui kümmekond aastat tagasi.
Loen parajasti Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse inglit", mis ilmus 2015. aastal Loomingu Raamatukogus. Kuna 2014. aastal kureeris Õnnepalu ka Draama festivali, kirjutab ta romaanis teatrist päris palju. Ja muude mõtete hulgas kirjutab ta ka sellest, kuidas muusikakoolis õpib inimene mängima pilli, aga lavakoolis õpib noor mängima iseennast. Ja kuidas see on kõige kohutavam valik, sest kui sa õpid mängima isennast, siis see õige ise
kaob ära. “Aga näitleja suurim isetus oleks see, kui ta lakkaks olemast näitleja, loobuks sellest tehnikast, sellest võltsusest, mis teda kaitseb,” kirjutab Õnnepalu.
Mulle tundub, et aastal 2023 ei pea see kirjeldus enam päris paika, sest teatrikoolides on fookus hakanud liikuma just selle suunas, mida Õnnepalu kirjeldab “suurima isetusena”. Eesmärk ei ole enam ainult õpetada noori näitlejaid looma illusiooni, et nad on keegi teine, vaid saavutama laval võimalikult siiras, vahetu olek, mis võimaldab soovi korral rollidega
žongleerida nii, et näitleja ise kumab sealt ikka omamoodi läbi.
Teisalt kirjeldas Õnnepalu “Lõpetuse inglis”, kuidas meil on kaks teatrikooli, kus õpetatakse ühte ja sama asja. 2023. aastal on Eestis endiselt kaks ülikooli, kus (bakalaureusetasemel) näitlejaks õppida – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekaval. Küll aga ei nimetaks ma neid enam nii ühesugusteks.
EMTA lavakunstikoolis on tavaks, et väga palju sõltub sellest, kelleks saab sinu kursuse juhendaja, ja tema ettekujutusest, mida tähendab olla näitleja. Samamoodi on praegugi – need, kes lõpetasid näiteks Lembit Petersoni juhendatud XXX lennu aastal 2022, on oma näitlejaloomult ikkagi erinevad nendest, kes õpivad praegu Jaak Printsi (XXXI lend) või Mart
Kolditsa (XXXII lend) käe all. Mis puudutab Viljandit, siis ... See idee, mida eelkõige Taavet Jansen on seal juurutada püüdnud, et õppekava vilistlastest saab sinust mitmekülgne kunstnik, kes võib olla nii
lavastaja, koreograaf, näitleja, etendaja, tantsija,valgustaja kui ka lavakunstnik, on igati tervitatav, aga pole veel justkui juurdunud. Kevadel TÜVKAs seminare andes küsisin tudengitelt muu hulgas, et mida nad eeldasid, kui nad tulid õppima etenduskunstide õppekavale – et mida nad “etenduskunstide” all silmas pidasid. Ja nad vastasid, et ega nad sellest õppekava nimest tegelikult midagi ei arvanud ja tulid ikka õppima kas näitlejaks, lavastajaks või tantsijaks. Võib-olla on siis juurutamise puhul küsimus ka osalt selles, kas noored inimesed ise üldse tahavad saada multidistsiplinaarseteks kunstnikeks või eelistaksid spetsialiseeruda ...
Teisalt on ka lihtsalt väga vähe inimesi, kes suudaksid sellist interdistsiplinaarset asja õpetada – oma valdkonnas kogenud professionaale, kellel oleks ka pedagoogilised oskused olemas.
Mis saab siis, kui noor näitleja satub pärast nelja-aastast õppimist ühte pika ajalooga teatrisse?
Kõige loomulikum vastus on muidugi see, et kogemustepagas kasvab, tekib mingisugune kindlus ja toimub areng paremuse suunas – nii peaks ju minema, kui inimene saab oma õpitut hakata aegamisi praktikasse rakendama ja nõnda edasi õppima. Aga eks see hetk mõjub ka omajagu külma duššina. Teatavasti asub Eesti kõige targem näitleja alati lavakunstikooli teisel kursusel, sest selleks ajaks on ta juba mõnevõrra õppinud ja jõudnud
mõlgutada piisavalt mõtteid sellest, kuidas ta teeks kõik Eesti teatris teisiti, kui vaid saaks. Ambitsioonid ja unistused on siis suured, aga ärge saage minust valesti aru – seda ongi vaja! Olgugi need on kantud naiivsest lootusest, igal juhul on see parem kui etableerunud teatritegijate suhtumine, et miski peab nii jääma, sest nii on olnud. Kuid kui lõpuks jõutakse teatrisse, siis toimub ikkagi reality check.
Kui ma tegin Teater.Muusika.Kino jaoks Tartu noore teatri vestlusringi, rääkis Reimo Sagor, kuidas noorelt seltskonnalt, kes 2014. aastal Vanemuise trupiga liitus, oodati kohe mingisugust teatriuuendust. Tegelikult oli aga vaja enne mitu hooaega teatris töötada ning hakata mõistma, kuidas see süsteem töötab, et ettepanekuid muutusteks teha. Siiski on viimasest ajast üsna palju näiteid, kuidas noored näitlejad integreeruvad teatrisse
juba palju kiiremini. Näiteks Ugala "Kolm ahvi", aga ka sama teatri “Kolm musketäri”, “Kirsiaed” ja “Laste hotell” võimaldasid noortel näitlejatel kohe pärast lavakunstikooli lõpetamist suuri rolle, ennast proovile panna ja tõestada. Samamoodi meeldis mulle Theatrumi lavastuse "Vaatamata kõigele" puhul idee, et kui sulle tuleb teatrisse ports uusi noori näitlejaid, siis sa annad neile võimaluse ise midagi teha ja sellega repertuaari rikastada.Kui teatrisse tuleks terve kamp noori näitlejaid, aga kõik jääks täpselt vanaviisi, jääks suur potentsiaal, värske energia ju kasutamata.
Mida sa soovitaksid vaatama minna, kui tahta saada ülevaadet, millises vormis on noored näitlejad praegu, aastal 2023?
Kui veel võimalust, võiks vaadata Tallinna Linnateatris esietendunud Jaak Printsi lavastust "Tiit Pagu". See on XXXI lennu esimene diplomilavastus ning sageli just nendes esimestes lavastustes üritatakse kohe näidata kõiki neid oskusi, mis viimase kahe aasta jooksul on õpitud – lavakõne, liikumine, laul ja ka teatav ansamblitaju.
Ka XXXI lennu "Komöödia" on midagi, mida tasuks vaatama minna, sest kui "Tiit Pagu" on eelkõige klassikaline näitlejateater, siis "Komöödia" kaldub etenduskunsti valda, kus lavaruumis tegutsevatele inimestele/tegelastele jääb teatav fiktsionaalne kiht peale ehitamata.
Kui aga minna VAT Teatrisse vaatama Merle Karusoo "Agnes, kroonikud ja
psühhokroonikud", tasub just jälgida seda, kuidas noored näitlejad tuttavaid (ja vähem tuttavaid) karaktereid loovad, milliseid väikseid detaile kasutavad, et tegelasele laval elu sisse puhuda.
Aga Viljandit ei tasu ka unustada! Praegu ei ole neil midagi küll mängukavas, et saaks soovitada, ent soovitan silma peal hoida minifestivalil “Värske kraam Viljandist”, mis toimub igal kevadsuvel Tallinnas ja võimaldab saada hea ülevaate, millega kultuuriakadeemia noored etenduskunstnikud parajasti tegelevad.
Noorte päralt on tulevik
Mida vaadata?
❖ “Kolm ahvi” / Ugala teater / Ringo Ramul
❖ "Tiit Pagu" / EMTA lavakunstikool ja Tallinna Linnateater / Jaak Prints
❖ "Komöödia" / EMTA lavakunstikool / Mart Kangro
❖ "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" / EMTA lavakunstikool ja VAT Teater / Merle Karusoo
❖ "/Pealkiri pole veel teada/" / Tartu Uus Teater / Renate Keerd
❖ “Värske kraam Viljandist” / TÜVKA etenduskunstide õppekava minifestival Tallinnas (mai/juuni 2024)
❖ “Vaatamata kõigele” / Theatrum / Hanna Junti
Mida lugeda?
❖ Intervjuu lavakunstikooli XXI lennu juhendaja Jaak Printsiga
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ohkpadi-millelt-lendu-tousta/
❖ Vestlusring noorte Tartu teatritegijatega
➢ https://www.temuki.ee/archives/5989
❖ Noore etenduskunstniku mõtted kaasaegsest teatripildist
➢ https://www.temuki.ee/archives/8015
❖ Homse teatri manifest
➢ https://www.vikerkaar.ee/archives/29556
Teatril on Eesti ühiskonnas jätkuvalt eriline koht ning näitlejaks õppimine ei ole oma populaarsust kaotanud. Igal aastal lõpetab kooli 10-15 noort, kes liituvad sadade teiste näitlejatega ning otsivad oma kohta selles kirevas teatrimaailmas. Palusin noorel teatrikriitikul, Karin Allikul seda maailma natukene lähemalt avada.
Karin, mida tähendab olla noor näitleja Eestis aastal 2023?
Ma saan seda küsimust mõistagi kommenteerida ainult kõrvaltvaatajana, aga mulle näib, et see tähendab pisut muud kui kümmekond aastat tagasi.
Loen parajasti Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse inglit", mis ilmus 2015. aastal Loomingu Raamatukogus. Kuna 2014. aastal kureeris Õnnepalu ka Draama festivali, kirjutab ta romaanis teatrist päris palju. Ja muude mõtete hulgas kirjutab ta ka sellest, kuidas muusikakoolis õpib inimene mängima pilli, aga lavakoolis õpib noor mängima iseennast. Ja kuidas see on kõige kohutavam valik, sest kui sa õpid mängima isennast, siis see õige ise
kaob ära. “Aga näitleja suurim isetus oleks see, kui ta lakkaks olemast näitleja, loobuks sellest tehnikast, sellest võltsusest, mis teda kaitseb,” kirjutab Õnnepalu.
Mulle tundub, et aastal 2023 ei pea see kirjeldus enam päris paika, sest teatrikoolides on fookus hakanud liikuma just selle suunas, mida Õnnepalu kirjeldab “suurima isetusena”. Eesmärk ei ole enam ainult õpetada noori näitlejaid looma illusiooni, et nad on keegi teine, vaid saavutama laval võimalikult siiras, vahetu olek, mis võimaldab soovi korral rollidega
žongleerida nii, et näitleja ise kumab sealt ikka omamoodi läbi.
Teisalt kirjeldas Õnnepalu “Lõpetuse inglis”, kuidas meil on kaks teatrikooli, kus õpetatakse ühte ja sama asja. 2023. aastal on Eestis endiselt kaks ülikooli, kus (bakalaureusetasemel) näitlejaks õppida – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekaval. Küll aga ei nimetaks ma neid enam nii ühesugusteks.
EMTA lavakunstikoolis on tavaks, et väga palju sõltub sellest, kelleks saab sinu kursuse juhendaja, ja tema ettekujutusest, mida tähendab olla näitleja. Samamoodi on praegugi – need, kes lõpetasid näiteks Lembit Petersoni juhendatud XXX lennu aastal 2022, on oma näitlejaloomult ikkagi erinevad nendest, kes õpivad praegu Jaak Printsi (XXXI lend) või Mart
Kolditsa (XXXII lend) käe all. Mis puudutab Viljandit, siis ... See idee, mida eelkõige Taavet Jansen on seal juurutada püüdnud, et õppekava vilistlastest saab sinust mitmekülgne kunstnik, kes võib olla nii
lavastaja, koreograaf, näitleja, etendaja, tantsija,valgustaja kui ka lavakunstnik, on igati tervitatav, aga pole veel justkui juurdunud. Kevadel TÜVKAs seminare andes küsisin tudengitelt muu hulgas, et mida nad eeldasid, kui nad tulid õppima etenduskunstide õppekavale – et mida nad “etenduskunstide” all silmas pidasid. Ja nad vastasid, et ega nad sellest õppekava nimest tegelikult midagi ei arvanud ja tulid ikka õppima kas näitlejaks, lavastajaks või tantsijaks. Võib-olla on siis juurutamise puhul küsimus ka osalt selles, kas noored inimesed ise üldse tahavad saada multidistsiplinaarseteks kunstnikeks või eelistaksid spetsialiseeruda ...
Teisalt on ka lihtsalt väga vähe inimesi, kes suudaksid sellist interdistsiplinaarset asja õpetada – oma valdkonnas kogenud professionaale, kellel oleks ka pedagoogilised oskused olemas.
Mis saab siis, kui noor näitleja satub pärast nelja-aastast õppimist ühte pika ajalooga teatrisse?
Kõige loomulikum vastus on muidugi see, et kogemustepagas kasvab, tekib mingisugune kindlus ja toimub areng paremuse suunas – nii peaks ju minema, kui inimene saab oma õpitut hakata aegamisi praktikasse rakendama ja nõnda edasi õppima. Aga eks see hetk mõjub ka omajagu külma duššina. Teatavasti asub Eesti kõige targem näitleja alati lavakunstikooli teisel kursusel, sest selleks ajaks on ta juba mõnevõrra õppinud ja jõudnud
mõlgutada piisavalt mõtteid sellest, kuidas ta teeks kõik Eesti teatris teisiti, kui vaid saaks. Ambitsioonid ja unistused on siis suured, aga ärge saage minust valesti aru – seda ongi vaja! Olgugi need on kantud naiivsest lootusest, igal juhul on see parem kui etableerunud teatritegijate suhtumine, et miski peab nii jääma, sest nii on olnud. Kuid kui lõpuks jõutakse teatrisse, siis toimub ikkagi reality check.
Kui ma tegin Teater.Muusika.Kino jaoks Tartu noore teatri vestlusringi, rääkis Reimo Sagor, kuidas noorelt seltskonnalt, kes 2014. aastal Vanemuise trupiga liitus, oodati kohe mingisugust teatriuuendust. Tegelikult oli aga vaja enne mitu hooaega teatris töötada ning hakata mõistma, kuidas see süsteem töötab, et ettepanekuid muutusteks teha. Siiski on viimasest ajast üsna palju näiteid, kuidas noored näitlejad integreeruvad teatrisse
juba palju kiiremini. Näiteks Ugala "Kolm ahvi", aga ka sama teatri “Kolm musketäri”, “Kirsiaed” ja “Laste hotell” võimaldasid noortel näitlejatel kohe pärast lavakunstikooli lõpetamist suuri rolle, ennast proovile panna ja tõestada. Samamoodi meeldis mulle Theatrumi lavastuse "Vaatamata kõigele" puhul idee, et kui sulle tuleb teatrisse ports uusi noori näitlejaid, siis sa annad neile võimaluse ise midagi teha ja sellega repertuaari rikastada.Kui teatrisse tuleks terve kamp noori näitlejaid, aga kõik jääks täpselt vanaviisi, jääks suur potentsiaal, värske energia ju kasutamata.
Mida sa soovitaksid vaatama minna, kui tahta saada ülevaadet, millises vormis on noored näitlejad praegu, aastal 2023?
Kui veel võimalust, võiks vaadata Tallinna Linnateatris esietendunud Jaak Printsi lavastust "Tiit Pagu". See on XXXI lennu esimene diplomilavastus ning sageli just nendes esimestes lavastustes üritatakse kohe näidata kõiki neid oskusi, mis viimase kahe aasta jooksul on õpitud – lavakõne, liikumine, laul ja ka teatav ansamblitaju.
Ka XXXI lennu "Komöödia" on midagi, mida tasuks vaatama minna, sest kui "Tiit Pagu" on eelkõige klassikaline näitlejateater, siis "Komöödia" kaldub etenduskunsti valda, kus lavaruumis tegutsevatele inimestele/tegelastele jääb teatav fiktsionaalne kiht peale ehitamata.
Kui aga minna VAT Teatrisse vaatama Merle Karusoo "Agnes, kroonikud ja
psühhokroonikud", tasub just jälgida seda, kuidas noored näitlejad tuttavaid (ja vähem tuttavaid) karaktereid loovad, milliseid väikseid detaile kasutavad, et tegelasele laval elu sisse puhuda.
Aga Viljandit ei tasu ka unustada! Praegu ei ole neil midagi küll mängukavas, et saaks soovitada, ent soovitan silma peal hoida minifestivalil “Värske kraam Viljandist”, mis toimub igal kevadsuvel Tallinnas ja võimaldab saada hea ülevaate, millega kultuuriakadeemia noored etenduskunstnikud parajasti tegelevad.