DRAAMA 2023 TEEJUHT
Noore vaataja teater
Mida vaadata?
❖ "Kõik ägedad asjad" / Noorsooteater / Tanel Jonas
❖ "Röövlitütar Ronja" / Noorsooteater / Taavi Tõnisson
❖ "Luidrik" / Draamateater / Taavi Tõnisson
❖ "Kasvav kuu" / Noorsooteater / Johan Elm
❖ Visuaalteatri festival Tallinn Treff
❖ Rahvusvaheline noore vaataja teatrifestival NAKS
Mida lugeda/kuulata/vaadata?
❖ Keiu Virro teatrikriitika
❖ ASSITEJ Eesti koduleht
❖ Eesti Teatri Agentuuri noore vaataja teatri infokiri
❖ Intervjuu Eesti Noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajasega
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-mis-avardab-noorte-vaimset-ruumi/
❖ Artikkel pingevabade lavastuste võimalikkusest
➢ https://epl.delfi.ee/artikkel/87473653/pingevabad-lavastused-erivajadustega-lastele-kas-puhta-roomu-kogemus-jouab-ka-eestisse
❖ VAT Teatri loodud teatrikülastust toetavad materjalid
➢ https://vatteater.ee/opetajale/toetavad-materjalid/
❖ Teatriteaduse Üliõpilaste Loož podcasti episood nr 12: "Noore vaataja teatrist ja NAKSist"
➢ https://open.spotify.com/episode/5TFKvwcDopSKQaw7Nf9pxU
❖ Teatriteaduse Üliõpilaste Loož podcasti episood nr 15: "Lapsed ja noored teatris"
➢https://open.spotify.com/episode/5f5FOdngRcqnDjfTT9pgYPsi=3056038eba3d456e&nd=1
❖ Taavi Tõnisson saates "Plekktrumm"
➢ https://arhiiv.err.ee/video/vaata/plekktrumm-taavi-tonisson
Teatrikunst saadab meid juba maast madalast – ei ole midagi tavatut lasteaeda saabuvas nukuteatris või algklassides ette võetud teatrireisist pealinna. Uurisin noortelt teatrikriitikutelt Eleriin Miilmanilt
ja Karmen Juhkamilt, miks minna noore vaataja teatrit vaatama ka siis, kui vanus seda justkui enam ei soosi ja ühtegi last endaga kaasa võtta ka ei ole.
Eleriin ja Karmen, mida tähendab teie jaoks noore vaataja teater? Mis seda iseloomustab?
Eleriin: Kui alustada terminoloogiast, siis see on täpsem vaste siiani käibel olevale laste- ja noorteteatrile. Kuna laste-ja noorteteater võib tähendada ka seda, et tegijad ise on lapsed või noored, oli vaja luua selgem mõiste, mis annaks märku, et lavastus on mõeldud noorele vaatajale.
Mina ise ei tahaks muidugi üldse rääkida mingisugustest eluperioodidest või määrata kindlat sihtrühma, sest minu meelest kuuluvad noore vaataja teatri vaatajaskonda kõik. Seda ka turundatakse ja reklaamitakse täiskasvanutele, kes on tihti ise laste või noortega lõpuks teatrisaalis kaasas ja ma olen kindel, et ka täiskasvanutel on noore vaataja teatrit vaja.
Karmen: Kuigi noore vaataja teatri peale mõeldes hakkame me tõesti kohe vanuse peale mõtlema, ei tohiks seda jagada kindlatesse kategooriatesse: see lavastus on mõeldud 6-10 aastastele, see 12-15 aastastele ja see on 15+. Ma arvan, et see on tegelikult juhus, et me selliseid kategooriaid seame – täpselt sama moodi võiksime me ju Tšehhovi puhul panna
kirja, et lavastus on mõeldud 30-40 aastastele.
Eleriin: Iseloomustavate märksõnade seast tooksin ma kõige esimesena välja tähelepanu. Noore vaataja teatris tegeletakse väga aktiivselt just tähelepanu hoidmise ja selle suunamisega, ollakse rohkem suunatud ja avatud publikule. Samuti on noore vaataja teatris selgemini tajutav reaktsioonide kasutamine etendussituatsioonis – laval toimub midagi,
sellele reageeritakse jne. Täiskasvanud vaataja ei hakka reeglina etenduse ajal nihelema, jalgu trampima või jutustama.
Karmen: Minu jaoks seondub noore vaataja teater alati ka teatava soojuse või hoituse tundega, mis ei jäta sind looga üksinda ning kus üritatakse alati mingisugune helgus lavatervikusse sisse põimida. Ka tegijate enda tegemise rõõm ja soojus tuleb tihti just noore vaataja teatris niivõrd selgelt esile, mida nö "täiskasvanutele mõeldud" teatris on palju
vähem näha.
Eleriin: See kõik võib kõlada muidugi ka kui sellise ideaalse noore vaataja teatri kirjeldus, aga samas ma olen sellist teatrit kogenud ja see on tõesti olemas.
Kust võiks sellist ideaalile lähedast noore vaataja teatrit otsima hakata? Kes on sellele kõige lähemale jõudnud?
Eleriin: Eks auhinnad räägivad enda eest – Taavi Tõnisson. Hiljuti pälvis ta Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna ning ka ASSITEJ Eesti keskuse (kes vastutab noore vaataja teatri koordineerimise eest Eestis) Väikese printsi auhinna.
Karmen: Jah, Taavi Tõnisson on tõesti lavastaja ja näitleja, keda tahaks välja tuua. Minu jaoks peitub tema fenomen tundlikkuses, millega ta materjalile läheneb ning ka suur visuaalne mõtlemine. Sest ei pea ju olema nii, et noore vaataja teater tähendab "kilekotiteatrit", kus pakitakse kõik asjad kotti ja käiakse mööda lasteaedu. Tõnisson kasutab oma lavastustes
tavaliselt ära kõik vahendid, mis on tema käsutuses ning minu meelest on see väga lahe. Ja nagu näha, siis ka tulemused räägivad enda eest.
Üldiselt väärib muidugi äramärkimist terve Eesti Noorsooteater, kes on selle miski väga täpselt ära tabanud. Ja ka nemad räägivad, et teevad teatrit just väikesele inimesele, mitte lapsele. Kui me 2022. aasta sügisel NAKS festivalil käisime, siis ühes vestlusringis jõudis jutt sinnani, et tegelikult ongi huvitavam lavastada just lastele ja noortele, sest nad suudavad tabada asju, mida täiskasvanud enam ei suuda.
Eleriin: Tasuks ka välja tuua VAT Teatrit, eriti seda, kuidas nad oma publikuni jõuavad. Nad on loonud väga tänuväärsed lisamaterjalid, erinevad programmid, nad käivad pidevalt koolides, vestlevad ja tegelevad rakendus- ning eriti foorumteatriga.
See on küll klišee küsimus, aga mida teater ühele noorele inimesele anda võib, kui võimalusi meelelahutuseks, õppimiseks ja maailma kogemiseks on kümneid? Mis teeb teatri eriliseks?
Eleriin: Kui on klišee küsimus, siis on vaja ka klišee vastust – teatrile omane vahetus, päris inimesed laval ja sotsiaalne keskkond, võimalus suhelda ja mitte olla üksi.
Karmen: Mulle sümpatiseerib ka just see jagatud kogemus – kui sa oled noor, siis sa satud sageli teatrisse just klassi või suurema kambaga. Ja tänu sellele tekib mingisugune ühine kogemuste väli. Ja samas jääb teatrisaalis alles pimeduse anonüümsus, kus on võimalik tegeleda oma tunnete ja mõtetega. Kui rääkida noortega teatrist, siis mina olen kogenud, et nad vaimustuvad teatriimest täpselt sama moodi nagu täiskasvanud. Teatris ühiselt kogetud kogemus ühendab, isegi kui arvamused lõpuks erinevad.
Eleriin: Ja nendest eravestlustest noortega on kõlama jäänud ka juhuse olulisus – igal pool mujal on kõik nii valmis tehtud, nii ideaalne. Aga teatris saab midagi minna valesti, mida sa märkad, avastad ja üllatud.
Teater on elule lähedasem.
Kas on midagi, mida võiks noore vaataja teatris katsetada? Mõni eksperiment? Mida võiks teha teisiti?
Karmen: Mina tahaksin näha, et julgetaks rohkem lahti lasta narratiividest, lugudest ja selgitavatest moraalidest. Väga tore oli vahelduseks näha eelmisel sügisel NAKS festivalil beebidele tehtavat teatrit – me kõik olime koos beebidega lummatud. Ka lastele võiks olla rohkem võimalusi saada lihtsalt esteetiline elamus või kogemus teatrist.
Eleriin: Minul on üks hästi konkreetne soov – ma tahaksin, et Eestis oleks pingevabasid lavastusi (ingl k relaxed performance). Need on mõeldud autismispektri häirega inimestele ja tegelikult mitte ainult lastele, vaid kõigile, kes on väga tundlikud. Keiu Virro on sellest paar artiklit kirjutanud ja valmidus midagi sellesarnast teha on olemas, aga tegudeni läheb paraku veel palju aega. See kõik on muidugi ka väga ressursikulukas ja osaleda saab vähe inimesi, aga see oleks hästi ilus, kui keegi võtaks vastutuse, võtaks need pingevabad lavastused ette ja teeks ära. Teater võiks ja peaks olema veelgi ligipääsetavam.
Kui nüüd vaadata tänast teatripilti, siis millised on need lavastused, mida te soovitaksite vaatama minna?
Karmen: Kindlasti soovitaksin Noorsooteatri lavastust "Kõik ägedad asjad", mis on minu viimase aja üks toredamaid teatrikogemusi. Selles on mingi helgus ja soojus, mida oli ka täiskasvanud vaatajana hea kogeda . Ja ma ise tahaksin veel väga näha Noorsooteatri "Röövlitütar Ronjat", mida on väga kiidetud. Ning eelpool mainitud Taavi Tõnissonil tuleb uuel hooajal Draamateatris välja noortelavastus, mis tundub huvitav.
Eleriin: Mina tahaksin väga soovitada ühte lavastust, mida enam vaadata ei saa – Rakvere Teatris esietendus eelmisel hooajal jõululavastusena Helen Rekkori "Lohe linna all", mis põhines Ukraina muinasjuttudel. See oli lihtsalt väga äge, tõsiselt lahe. Kuna ma olen ka Rakverest pärit, siis oli väga huvitav näha näitlejaid, keda ma olen üle kümne aasta laval näinud, seekord laval hoopis teise kandi pealt, hästi mängulisena ja põnevana. Ja lisaks kasutati lavastuses veel varjuteatrit, mis õnnestus suurepäraselt.
Tulevikku vaadates ootan ma aga Noorsooteatris Johan Elmi uuslavastust "Kasvav kuu". Tema Vanemuises välja tulnud "Mitte midagi" läks mulle väga korda ja hinge ning ka üldiselt tundub mulle, et tema on selline autor ja lavastaja, kellel tasuks silm peal hoida.
Karmen: Johan Elm on tõesti hea näide, sest tihti kiputakse just 13.-14.-15. aastastele tegema teatrit keelatud ainetest või mõnel muul sellisel äraleierdatud teemal. Aga noore sees kerkivad täpselt samad eksistentsiaalsed küsimused mis täiskasvanud inimese sees ja võibolla isegi valusamalt ning teravamalt. Johan Elm valib alati just selliseid materjali ja suudab oma lavastused luua väga tundlikult ja stiilipuhtalt.
Eleriin: Ja veel soovitaksin ma natukene laiemalt: nimelt on Eestis kaks festivali, kus võib palju just noore vaataja teatrit näha – visuaalteatri festival Tallinn Treff ning rahvusvaheline noore vaataja teatrifestival NAKS. Mõlema puhul saab kogeda ka seda, millised tendentsid
välismaal hetkel aktuaalsed on, mida seal tehakse.
Aga kust saada infot noore vaataja teatri kohta? Mida või keda lugeda?
Karmen: Kindlasti tasub silm peal hoida Keiu Virrol, sest tema toob enda kirjutistesse tihti sisse just ka välismaa konteksti ja kogemused. Väga lihtne on tavaliselt öelda, et noore vaataja teatrit ei oska Eestis keegi teha ja kõik on väga halb, aga Keiu suudab alati olla kuidagi toetav ning samas ka aus. Mulle meeldis väga tema intervjuu Mirko Rajasega, mis puudutas laia haardega noore vaataja teatri probleemistikku ja kust sai päris hea ülevaate, mis mõtted mõlguvad nende peas, kes veavad hetkel Eesti Noorsooteatrit.
Eleriin: Mina soovitan jälgida ASSITEJ Eesti kodulehte, kuhu koondatakse kokku artiklid noore vaataja teatrist. Ma ei tea, kui süsteemne see on, aga mind on see vähemalt aidanud.
Ja viimane küsimus – kas on imelik minna üksi vaatama noore vaatajat teatrit?
Eleriin: Ei, kindlasti mitte.
Karmen: Kui inimesele on okei käia üksi teatris, siis noore vaataja teater sellest küll kuidagi ei erine. Vastupidi, tuleb mitte karta seda sõna "noor" seal ees ja leida enda seest üles nooruslikkus. Või siis leida mõni laps, kes ikkagi teatrisse endaga kaasa võtta.
Eleriin: Ma mäletan, et kui me kirjutasime teatrifestivali NAKS ajal ERRi kultuuriportaali avalikku päevikut, siis me saime mitmelt poolt tagasisideks just seda, et nii tore, et lastetud noored kirjutavad kriitikat. Sest eks see meie positsiooni ikkagi natuke erineb tavalisest
vaatajast. Aga ma tõesti julgustaks rohkem selliseid asju teatris vaatamas käia.
Noore vaataja teater
Mida vaadata?
❖ "Kõik ägedad asjad" / Noorsooteater / Tanel Jonas
❖ "Röövlitütar Ronja" / Noorsooteater / Taavi Tõnisson
❖ "Luidrik" / Draamateater / Taavi Tõnisson
❖ "Kasvav kuu" / Noorsooteater / Johan Elm
❖ Visuaalteatri festival Tallinn Treff
❖ Rahvusvaheline noore vaataja teatrifestival NAKS
Mida lugeda/kuulata/vaadata?
❖ Keiu Virro teatrikriitika
❖ ASSITEJ Eesti koduleht
❖ Eesti Teatri Agentuuri noore vaataja teatri infokiri
❖ Intervjuu Eesti Noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajasega
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-mis-avardab-noorte-vaimset-ruumi/
❖ Artikkel pingevabade lavastuste võimalikkusest
➢ https://epl.delfi.ee/artikkel/87473653/pingevabad-lavastused-erivajadustega-lastele-kas-puhta-roomu-kogemus-jouab-ka-eestisse
❖ VAT Teatri loodud teatrikülastust toetavad materjalid
➢ https://vatteater.ee/opetajale/toetavad-materjalid/
❖ Teatriteaduse Üliõpilaste Loož podcasti episood nr 12: "Noore vaataja teatrist ja NAKSist"
➢ https://open.spotify.com/episode/5TFKvwcDopSKQaw7Nf9pxU
❖ Teatriteaduse Üliõpilaste Loož podcasti episood nr 15: "Lapsed ja noored teatris"
➢https://open.spotify.com/episode/5f5FOdngRcqnDjfTT9pgYPsi=3056038eba3d456e&nd=1
❖ Taavi Tõnisson saates "Plekktrumm"
➢ https://arhiiv.err.ee/video/vaata/plekktrumm-taavi-tonisson
Teatrikunst saadab meid juba maast madalast – ei ole midagi tavatut lasteaeda saabuvas nukuteatris või algklassides ette võetud teatrireisist pealinna. Uurisin noortelt teatrikriitikutelt Eleriin Miilmanilt
ja Karmen Juhkamilt, miks minna noore vaataja teatrit vaatama ka siis, kui vanus seda justkui enam ei soosi ja ühtegi last endaga kaasa võtta ka ei ole.
Eleriin ja Karmen, mida tähendab teie jaoks noore vaataja teater? Mis seda iseloomustab?
Eleriin: Kui alustada terminoloogiast, siis see on täpsem vaste siiani käibel olevale laste- ja noorteteatrile. Kuna laste-ja noorteteater võib tähendada ka seda, et tegijad ise on lapsed või noored, oli vaja luua selgem mõiste, mis annaks märku, et lavastus on mõeldud noorele vaatajale.
Mina ise ei tahaks muidugi üldse rääkida mingisugustest eluperioodidest või määrata kindlat sihtrühma, sest minu meelest kuuluvad noore vaataja teatri vaatajaskonda kõik. Seda ka turundatakse ja reklaamitakse täiskasvanutele, kes on tihti ise laste või noortega lõpuks teatrisaalis kaasas ja ma olen kindel, et ka täiskasvanutel on noore vaataja teatrit vaja.
Karmen: Kuigi noore vaataja teatri peale mõeldes hakkame me tõesti kohe vanuse peale mõtlema, ei tohiks seda jagada kindlatesse kategooriatesse: see lavastus on mõeldud 6-10 aastastele, see 12-15 aastastele ja see on 15+. Ma arvan, et see on tegelikult juhus, et me selliseid kategooriaid seame – täpselt sama moodi võiksime me ju Tšehhovi puhul panna
kirja, et lavastus on mõeldud 30-40 aastastele.
Eleriin: Iseloomustavate märksõnade seast tooksin ma kõige esimesena välja tähelepanu. Noore vaataja teatris tegeletakse väga aktiivselt just tähelepanu hoidmise ja selle suunamisega, ollakse rohkem suunatud ja avatud publikule. Samuti on noore vaataja teatris selgemini tajutav reaktsioonide kasutamine etendussituatsioonis – laval toimub midagi,
sellele reageeritakse jne. Täiskasvanud vaataja ei hakka reeglina etenduse ajal nihelema, jalgu trampima või jutustama.
Karmen: Minu jaoks seondub noore vaataja teater alati ka teatava soojuse või hoituse tundega, mis ei jäta sind looga üksinda ning kus üritatakse alati mingisugune helgus lavatervikusse sisse põimida. Ka tegijate enda tegemise rõõm ja soojus tuleb tihti just noore vaataja teatris niivõrd selgelt esile, mida nö "täiskasvanutele mõeldud" teatris on palju
vähem näha.
Eleriin: See kõik võib kõlada muidugi ka kui sellise ideaalse noore vaataja teatri kirjeldus, aga samas ma olen sellist teatrit kogenud ja see on tõesti olemas.
Kust võiks sellist ideaalile lähedast noore vaataja teatrit otsima hakata? Kes on sellele kõige lähemale jõudnud?
Eleriin: Eks auhinnad räägivad enda eest – Taavi Tõnisson. Hiljuti pälvis ta Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna ning ka ASSITEJ Eesti keskuse (kes vastutab noore vaataja teatri koordineerimise eest Eestis) Väikese printsi auhinna.
Karmen: Jah, Taavi Tõnisson on tõesti lavastaja ja näitleja, keda tahaks välja tuua. Minu jaoks peitub tema fenomen tundlikkuses, millega ta materjalile läheneb ning ka suur visuaalne mõtlemine. Sest ei pea ju olema nii, et noore vaataja teater tähendab "kilekotiteatrit", kus pakitakse kõik asjad kotti ja käiakse mööda lasteaedu. Tõnisson kasutab oma lavastustes
tavaliselt ära kõik vahendid, mis on tema käsutuses ning minu meelest on see väga lahe. Ja nagu näha, siis ka tulemused räägivad enda eest.
Üldiselt väärib muidugi äramärkimist terve Eesti Noorsooteater, kes on selle miski väga täpselt ära tabanud. Ja ka nemad räägivad, et teevad teatrit just väikesele inimesele, mitte lapsele. Kui me 2022. aasta sügisel NAKS festivalil käisime, siis ühes vestlusringis jõudis jutt sinnani, et tegelikult ongi huvitavam lavastada just lastele ja noortele, sest nad suudavad tabada asju, mida täiskasvanud enam ei suuda.
Eleriin: Tasuks ka välja tuua VAT Teatrit, eriti seda, kuidas nad oma publikuni jõuavad. Nad on loonud väga tänuväärsed lisamaterjalid, erinevad programmid, nad käivad pidevalt koolides, vestlevad ja tegelevad rakendus- ning eriti foorumteatriga.
See on küll klišee küsimus, aga mida teater ühele noorele inimesele anda võib, kui võimalusi meelelahutuseks, õppimiseks ja maailma kogemiseks on kümneid? Mis teeb teatri eriliseks?
Eleriin: Kui on klišee küsimus, siis on vaja ka klišee vastust – teatrile omane vahetus, päris inimesed laval ja sotsiaalne keskkond, võimalus suhelda ja mitte olla üksi.
Karmen: Mulle sümpatiseerib ka just see jagatud kogemus – kui sa oled noor, siis sa satud sageli teatrisse just klassi või suurema kambaga. Ja tänu sellele tekib mingisugune ühine kogemuste väli. Ja samas jääb teatrisaalis alles pimeduse anonüümsus, kus on võimalik tegeleda oma tunnete ja mõtetega. Kui rääkida noortega teatrist, siis mina olen kogenud, et nad vaimustuvad teatriimest täpselt sama moodi nagu täiskasvanud. Teatris ühiselt kogetud kogemus ühendab, isegi kui arvamused lõpuks erinevad.
Eleriin: Ja nendest eravestlustest noortega on kõlama jäänud ka juhuse olulisus – igal pool mujal on kõik nii valmis tehtud, nii ideaalne. Aga teatris saab midagi minna valesti, mida sa märkad, avastad ja üllatud.
Teater on elule lähedasem.
Kas on midagi, mida võiks noore vaataja teatris katsetada? Mõni eksperiment? Mida võiks teha teisiti?
Karmen: Mina tahaksin näha, et julgetaks rohkem lahti lasta narratiividest, lugudest ja selgitavatest moraalidest. Väga tore oli vahelduseks näha eelmisel sügisel NAKS festivalil beebidele tehtavat teatrit – me kõik olime koos beebidega lummatud. Ka lastele võiks olla rohkem võimalusi saada lihtsalt esteetiline elamus või kogemus teatrist.
Eleriin: Minul on üks hästi konkreetne soov – ma tahaksin, et Eestis oleks pingevabasid lavastusi (ingl k relaxed performance). Need on mõeldud autismispektri häirega inimestele ja tegelikult mitte ainult lastele, vaid kõigile, kes on väga tundlikud. Keiu Virro on sellest paar artiklit kirjutanud ja valmidus midagi sellesarnast teha on olemas, aga tegudeni läheb paraku veel palju aega. See kõik on muidugi ka väga ressursikulukas ja osaleda saab vähe inimesi, aga see oleks hästi ilus, kui keegi võtaks vastutuse, võtaks need pingevabad lavastused ette ja teeks ära. Teater võiks ja peaks olema veelgi ligipääsetavam.
Kui nüüd vaadata tänast teatripilti, siis millised on need lavastused, mida te soovitaksite vaatama minna?
Karmen: Kindlasti soovitaksin Noorsooteatri lavastust "Kõik ägedad asjad", mis on minu viimase aja üks toredamaid teatrikogemusi. Selles on mingi helgus ja soojus, mida oli ka täiskasvanud vaatajana hea kogeda . Ja ma ise tahaksin veel väga näha Noorsooteatri "Röövlitütar Ronjat", mida on väga kiidetud. Ning eelpool mainitud Taavi Tõnissonil tuleb uuel hooajal Draamateatris välja noortelavastus, mis tundub huvitav.
Eleriin: Mina tahaksin väga soovitada ühte lavastust, mida enam vaadata ei saa – Rakvere Teatris esietendus eelmisel hooajal jõululavastusena Helen Rekkori "Lohe linna all", mis põhines Ukraina muinasjuttudel. See oli lihtsalt väga äge, tõsiselt lahe. Kuna ma olen ka Rakverest pärit, siis oli väga huvitav näha näitlejaid, keda ma olen üle kümne aasta laval näinud, seekord laval hoopis teise kandi pealt, hästi mängulisena ja põnevana. Ja lisaks kasutati lavastuses veel varjuteatrit, mis õnnestus suurepäraselt.
Tulevikku vaadates ootan ma aga Noorsooteatris Johan Elmi uuslavastust "Kasvav kuu". Tema Vanemuises välja tulnud "Mitte midagi" läks mulle väga korda ja hinge ning ka üldiselt tundub mulle, et tema on selline autor ja lavastaja, kellel tasuks silm peal hoida.
Karmen: Johan Elm on tõesti hea näide, sest tihti kiputakse just 13.-14.-15. aastastele tegema teatrit keelatud ainetest või mõnel muul sellisel äraleierdatud teemal. Aga noore sees kerkivad täpselt samad eksistentsiaalsed küsimused mis täiskasvanud inimese sees ja võibolla isegi valusamalt ning teravamalt. Johan Elm valib alati just selliseid materjali ja suudab oma lavastused luua väga tundlikult ja stiilipuhtalt.
Eleriin: Ja veel soovitaksin ma natukene laiemalt: nimelt on Eestis kaks festivali, kus võib palju just noore vaataja teatrit näha – visuaalteatri festival Tallinn Treff ning rahvusvaheline noore vaataja teatrifestival NAKS. Mõlema puhul saab kogeda ka seda, millised tendentsid
välismaal hetkel aktuaalsed on, mida seal tehakse.
Aga kust saada infot noore vaataja teatri kohta? Mida või keda lugeda?
Karmen: Kindlasti tasub silm peal hoida Keiu Virrol, sest tema toob enda kirjutistesse tihti sisse just ka välismaa konteksti ja kogemused. Väga lihtne on tavaliselt öelda, et noore vaataja teatrit ei oska Eestis keegi teha ja kõik on väga halb, aga Keiu suudab alati olla kuidagi toetav ning samas ka aus. Mulle meeldis väga tema intervjuu Mirko Rajasega, mis puudutas laia haardega noore vaataja teatri probleemistikku ja kust sai päris hea ülevaate, mis mõtted mõlguvad nende peas, kes veavad hetkel Eesti Noorsooteatrit.
Eleriin: Mina soovitan jälgida ASSITEJ Eesti kodulehte, kuhu koondatakse kokku artiklid noore vaataja teatrist. Ma ei tea, kui süsteemne see on, aga mind on see vähemalt aidanud.
Ja viimane küsimus – kas on imelik minna üksi vaatama noore vaatajat teatrit?
Eleriin: Ei, kindlasti mitte.
Karmen: Kui inimesele on okei käia üksi teatris, siis noore vaataja teater sellest küll kuidagi ei erine. Vastupidi, tuleb mitte karta seda sõna "noor" seal ees ja leida enda seest üles nooruslikkus. Või siis leida mõni laps, kes ikkagi teatrisse endaga kaasa võtta.
Eleriin: Ma mäletan, et kui me kirjutasime teatrifestivali NAKS ajal ERRi kultuuriportaali avalikku päevikut, siis me saime mitmelt poolt tagasisideks just seda, et nii tore, et lastetud noored kirjutavad kriitikat. Sest eks see meie positsiooni ikkagi natuke erineb tavalisest
vaatajast. Aga ma tõesti julgustaks rohkem selliseid asju teatris vaatamas käia.