DRAAMA 2023 TEEJUHT
Naer on terviseks
Mida vaadata?
❖ "Linda Vista" / Endla / Andres Noormets
❖ "Komöödia" / EMTA lavakunstikool / Mart Kangro
❖ "Suvitajad" / Endla / Ingomar Vihmar
❖ "Kolm õde" / Endla / Ingomar Vihmar
❖ "Mefisto" / Draamateater / Kertu Moppel
Head nalja ja naljategijaid on alati osatud hinnata, olgu nii teatris, kinos või kontori kööginurgas. Kuid selleks, et naerda saaks, tuleb nali ja naljategija kõigepealt üles otsida. Kuidas leida teatrist üles head komöödiad? Kes teeb parimat nalja? Komöödia rolli Eesti
teatris palusin seekord avama teatrikriitik Meelis Oidsalu.
Komöödiad kipuvad jääma kriitikute ja žüriide pilkudest kõrvale. Ometi võib enam-vähem iga teatri repertuaarist leida rohkem kui ühe komöödia. Kas komöödiaid ei osata hinnata?
Mida üldse pidada komöödiaks? DRAAMA festivali kavas on sellel aastal Mart Kangro lavastus "Komöödia", mis justkui on komöödia, kuigi laval tehakse nihestamise-huumorit ning sa ei naera saalis istudes laginal. Ja miks peakski, sest komöödia eelduseks ei olegi alati naer. Kui võtta teater NO99, siis nemad tegid rämedat poliitilist satiiri, ka teatavat liiki
komöödiat, mis teinekord ajas hoopis nutma. Ja eks komöödia võibki vahepeal realiseeruda hoopis mingisuguse haledusena.
Ma usun, et komöödiaid hinnatakse küll, tal on lihtsalt tänapäeva ühiskonnas nii palju erinevaid vorme. Teater ei ole Eesti kultuuris komöödia kodu, paljud teatrinäitlejad käivad hoopis teles nalja tegemas.
Mida sa ise ühelt komöödiat ootad?
Mulle meeldib see, kui ma saan pärast lavastust millestki natuke teistmoodi aru. Mulle meeldib, kui ma saan nalja käigus midagi teada või näen mõnda väljapääsmatut olukorda hoopis teistpidi. Kui mind tabab selline taipamise naer – see on super. Just ilmutuslik aspekt on minu meelest naerus suurem kui nö dramaatilises katarsises, mille eesmärk on pigem kultuurilise osaduse kinnitamine.
Ja samas mulle väga meeldis käia vaatamas ka NO99 punase eesriidega uste-komöödiat "Võtame uuesti!". See oli väga hästi tehtud, naersid tilga püksi, läksid minema, suurt midagi hiljem ei mäletanud, aga hea oli olla. Kui komöödia lõõgastava rolli ära täidab, siis on kõik hästi. Kõige hullemad on lõõgastuseks tehtud lavastused, mis ei lõõgasta. See on puhas piin.
Kuidas sa võrdleksid komöödiat ja tragöödiat? Mis neid eristab?
Kui ma mõtlen hiljutistele lavastustele, siis näiteks Ojasoo-Semperi "Macbeth", selge tragöödia, andis meile mõista, kuidas asjad on, kuid tekitas minus seejuures teatava vangistatuse tunde, et mõned asjad ongi suuremad kui meie ja me ei saa neid mõjutada. Tragöödia on justkui elule alt üles vaatamine. Aga komöödia puhul jääb alati võimalus, et ma
olen elumängus võrdse osalisena sees, näen mängu läbi, saan oma positsiooni muuta, mängida kasvõi hetkeks – üürikese naerulagina kestel – ümber võimusuhteid.
Komöödia võib laiemalt olla ka poliitiliste pingete leevendamise koht, siin on naljal väga oluline vaimset tervist toetav roll. Ma arvan, et paljud ei olegi mõelnud, et "Pehmed ja karvased" oli ju tegelikult nuku-teleteater. See oli väga hästi kirjutatud, eheda poliitilise analüüsiga, mis oli tunduvalt parem kui see, mida täna kuuleb nädalalõpusaadetes. Ja oli ka siiralt naljakas, mis aitas lepitada mõnegi absurdse poliitilise situatsiooniga. Tänapäeval on sellised naljad kolinud internetimeemidesse jms. Nutimaailmas on ka omajagu teatraalsust.
Vahel tundub, et seda žanrimääratlust "komöödia" ikkagi peljatakse ning tegijad püüavad oma lavastusi defineerida uhkemate või omapärasemate nimetustega. Kas komöödia on tabu?
Mulle tundub, et Mart Kangro pealkirjastamise eksperiment, kus ta paneb žanri nime oma lavastuse pealkirjaks – "Komöödia" –, mingis mõttes seda meilt küsibki. Kui mõelda, siis mingis mõttes on Arvo Pärt väga naljakas helilooja, keda sa pead uskuma, selleks, et tema loomingusse sisse saada. Ja teinekord ongi endas nalja maha surumine teatava osaduse kinnitamine või austuse näitamine. Noh nagu hoitakse matustel naeru tagasi. Meis on hästi palju kõrgkultuurilisi pretensioone ja snobismi ja “komöödia” mõiste justkui ohustab seda. Ja ma usun, et snobismi on teatris omajagu ja seepärast ei taheta oma teost ka “komöödiaks” nimetada. Aga see paine saadab näiteks mõnda näitlejat ju ka kel koomiku kuulsus. Ago Anderson võib heebeldada palju ta tahab, ikkagi on laiemalt tuntud kui see tegelane sealt "Klassikokkutulekust".
Kui palju sind ennast näitlejate slepp mõjutab?
Mõjutab ikka, jah. Ikka ootad mingisuguses kohas mingit vimkat või mõtled, et kas ta ikka on oma tõsises rollis päriselt kohas. Aga eks see näitleja slepp mõjutab kõiki – ma arvan, et see kummitas isegi Ita Everit, sest paljud eestlased ei olnud teda ju laval näinud, vaid mujal mingisugust muud šhowd tegemas.
Millal sa ise viimati head komöödiat nägid?
Andres Noormetsa "Linda Vista" oligi vist viimane. See on hea näide edukast komöödiast, sest ta on ühelt poolt publiku lemmik ning teisalt on teda ka puhtalt teatrikunstiliselt huvitav vaadata. See on üks esimesi lavastusi, kus ma märkasin, kui palju valguse toonid või värvid mängivad rolli lavatervikus. Ja lisaks on seal hästi tinglik basseini kujuline lavaruum, mis võiks ju mõjuda ülelihtsustamisena, aga on hästi käima saadud. Ja on väga huvitav jälgida ka mingisuguseid näitekunstilisi võtteid, mida kasutatakse – näiteks lesimine, millest ka Pille-Riin Purje on kirjutanud. Huumor mängib selles lavastuses ka teatavat lepitavat rolli, sest tegelikult on see kõik räme sotsiaalporno, ühe inimese enesehävituslik käitumine.
Ka Ingomar Vihmari "Suvitajad" on hea näide, mis toimib täiesti labase rämekomöödiana. Ja ometi sa näed, et lavastajal on enda jaoks mingisuguse ülesande huvitavaks teinud, ta katsetab ja proovib erinevate võtetega ja seda on huvitav vaadata juba puhtalt teatrikunsti mõttes. Ka Ingomari "Kolm õde" oli huvitav komöödia.
Kes veel oskavad Eesti teatris head nalja teha?
Nii-öelda filosoofilise komöödia esindaja on Andri Luup, kes teeb oma autoriteatrit, uurib erinevaid eluolukordi ja teeb seda sageli mingisuguses ulme või nihestatud situatsiooni. Näiteks Ugala "Piloot" oli kunagi selline lavastus – see oli vormilt perekondlik telesaade, aga
veidras nihkes. Ja see kõik oli küll naljakas, aga mitte selline tilk-püksi naljakas, vaid teatud koomilise nihestusega, kus sa said aru, et sinult küsitakse tegelikult mingisuguseid moraalseid küsimusi.
Renate Keerd on muidugi üks parimaid naljategijaid, tema trump peitub rohkem füüsilisuses, kuigi ta sketšid on tegelikult väga arusaadavad. Ja Ivar Põllu, kes on ka väga hea humorist ja kelle lavastused on tihti ka kujundusliku poole pealt humoorikasse sametisse mähitud.
Ka Kertu Moppeli "Mefisto" on kindlasti puhas komöödia. Just selline väga hästi tehtud paroodia, mida saab vaadata ka kui tavalist draamat, mis lõpus võimendub. Nad teevad seda kõik nii usutavalt, justkui see kõik võikski olla päris lugu.
Aga stand-up?
See ei ole Eesti teatris tegelikult üldse uus teema – meil on olnud Mari Möldre, kes käis sõja ajal Joosep Tootsina inimesi naerutamas. Ja ka nõuka ajal oli ju estraad ja kõrtsihuumor väga hinnas. Ta ehk toimis natuke teistmoodi, oli rohkem kirjanduslikum, aga tehti nalja ka süsteemi üle.
Kui Kinoteater oma esimese püstijalakomöödiaga välja tuli, siis inimesed küll avastasid ja üllatusid, et ohoo, mida te siin teete. Aga eks juba sellel ajal oli see skeene Eestis arenemas, Kinoteater oli lihtsalt esimene, kes tõi selle žanri teatrisse.
Ja eks stand-up ongi selline tänavateater. Nii nagu muusikas on räpparid ja on Arvo Pärt – mõlemad tegelevad muusikaga, aga fookus on teises kohas. Stand-up'i puhul on minu jaoks muidugi kõige ägedam see, et nad on alati valmis endale puid alla panema ja panevadki. Seda ei kardeta. Ja seda ei saa öelda paljude poliitiliste satiirikute kohta, kes võitavad iseennast natuke liiga tõsiselt.
Mis sulle veel teatris nalja teeb?
Mulle on alati väga naljakad olnud Lavakooli lendude saated, mida ma vaatan kui komöödiat sellest, kui kiiresti võivad inimesed sektistuda, kui nendega korralikult tööd teha. Ja eks kogu teater on tegelikult naljakas – Eesti näitlejatesse on sisse kodeeritud teatav tõstetus, mingi paatosesse laskumine ja rütmistatus. See nende olek, ka minu oma näitlejatest sõprade
puhul, teeb vahepeal väga nalja. Ja olgem ausad, teinekord on koomilised just kriitikud, kogu see kriitikute tohutu tõsikindlus,
võõrsõnade lembus ja efemeerne joga. Loen iseendagi asju vahel üle ja naeran. Ja no kõige naljakam on muidugi kriitika suhtes tundlik kriitik.
Naer on terviseks
Mida vaadata?
❖ "Linda Vista" / Endla / Andres Noormets
❖ "Komöödia" / EMTA lavakunstikool / Mart Kangro
❖ "Suvitajad" / Endla / Ingomar Vihmar
❖ "Kolm õde" / Endla / Ingomar Vihmar
❖ "Mefisto" / Draamateater / Kertu Moppel
Head nalja ja naljategijaid on alati osatud hinnata, olgu nii teatris, kinos või kontori kööginurgas. Kuid selleks, et naerda saaks, tuleb nali ja naljategija kõigepealt üles otsida. Kuidas leida teatrist üles head komöödiad? Kes teeb parimat nalja? Komöödia rolli Eesti
teatris palusin seekord avama teatrikriitik Meelis Oidsalu.
Komöödiad kipuvad jääma kriitikute ja žüriide pilkudest kõrvale. Ometi võib enam-vähem iga teatri repertuaarist leida rohkem kui ühe komöödia. Kas komöödiaid ei osata hinnata?
Mida üldse pidada komöödiaks? DRAAMA festivali kavas on sellel aastal Mart Kangro lavastus "Komöödia", mis justkui on komöödia, kuigi laval tehakse nihestamise-huumorit ning sa ei naera saalis istudes laginal. Ja miks peakski, sest komöödia eelduseks ei olegi alati naer. Kui võtta teater NO99, siis nemad tegid rämedat poliitilist satiiri, ka teatavat liiki
komöödiat, mis teinekord ajas hoopis nutma. Ja eks komöödia võibki vahepeal realiseeruda hoopis mingisuguse haledusena.
Ma usun, et komöödiaid hinnatakse küll, tal on lihtsalt tänapäeva ühiskonnas nii palju erinevaid vorme. Teater ei ole Eesti kultuuris komöödia kodu, paljud teatrinäitlejad käivad hoopis teles nalja tegemas.
Mida sa ise ühelt komöödiat ootad?
Mulle meeldib see, kui ma saan pärast lavastust millestki natuke teistmoodi aru. Mulle meeldib, kui ma saan nalja käigus midagi teada või näen mõnda väljapääsmatut olukorda hoopis teistpidi. Kui mind tabab selline taipamise naer – see on super. Just ilmutuslik aspekt on minu meelest naerus suurem kui nö dramaatilises katarsises, mille eesmärk on pigem kultuurilise osaduse kinnitamine.
Ja samas mulle väga meeldis käia vaatamas ka NO99 punase eesriidega uste-komöödiat "Võtame uuesti!". See oli väga hästi tehtud, naersid tilga püksi, läksid minema, suurt midagi hiljem ei mäletanud, aga hea oli olla. Kui komöödia lõõgastava rolli ära täidab, siis on kõik hästi. Kõige hullemad on lõõgastuseks tehtud lavastused, mis ei lõõgasta. See on puhas piin.
Kuidas sa võrdleksid komöödiat ja tragöödiat? Mis neid eristab?
Kui ma mõtlen hiljutistele lavastustele, siis näiteks Ojasoo-Semperi "Macbeth", selge tragöödia, andis meile mõista, kuidas asjad on, kuid tekitas minus seejuures teatava vangistatuse tunde, et mõned asjad ongi suuremad kui meie ja me ei saa neid mõjutada. Tragöödia on justkui elule alt üles vaatamine. Aga komöödia puhul jääb alati võimalus, et ma
olen elumängus võrdse osalisena sees, näen mängu läbi, saan oma positsiooni muuta, mängida kasvõi hetkeks – üürikese naerulagina kestel – ümber võimusuhteid.
Komöödia võib laiemalt olla ka poliitiliste pingete leevendamise koht, siin on naljal väga oluline vaimset tervist toetav roll. Ma arvan, et paljud ei olegi mõelnud, et "Pehmed ja karvased" oli ju tegelikult nuku-teleteater. See oli väga hästi kirjutatud, eheda poliitilise analüüsiga, mis oli tunduvalt parem kui see, mida täna kuuleb nädalalõpusaadetes. Ja oli ka siiralt naljakas, mis aitas lepitada mõnegi absurdse poliitilise situatsiooniga. Tänapäeval on sellised naljad kolinud internetimeemidesse jms. Nutimaailmas on ka omajagu teatraalsust.
Vahel tundub, et seda žanrimääratlust "komöödia" ikkagi peljatakse ning tegijad püüavad oma lavastusi defineerida uhkemate või omapärasemate nimetustega. Kas komöödia on tabu?
Mulle tundub, et Mart Kangro pealkirjastamise eksperiment, kus ta paneb žanri nime oma lavastuse pealkirjaks – "Komöödia" –, mingis mõttes seda meilt küsibki. Kui mõelda, siis mingis mõttes on Arvo Pärt väga naljakas helilooja, keda sa pead uskuma, selleks, et tema loomingusse sisse saada. Ja teinekord ongi endas nalja maha surumine teatava osaduse kinnitamine või austuse näitamine. Noh nagu hoitakse matustel naeru tagasi. Meis on hästi palju kõrgkultuurilisi pretensioone ja snobismi ja “komöödia” mõiste justkui ohustab seda. Ja ma usun, et snobismi on teatris omajagu ja seepärast ei taheta oma teost ka “komöödiaks” nimetada. Aga see paine saadab näiteks mõnda näitlejat ju ka kel koomiku kuulsus. Ago Anderson võib heebeldada palju ta tahab, ikkagi on laiemalt tuntud kui see tegelane sealt "Klassikokkutulekust".
Kui palju sind ennast näitlejate slepp mõjutab?
Mõjutab ikka, jah. Ikka ootad mingisuguses kohas mingit vimkat või mõtled, et kas ta ikka on oma tõsises rollis päriselt kohas. Aga eks see näitleja slepp mõjutab kõiki – ma arvan, et see kummitas isegi Ita Everit, sest paljud eestlased ei olnud teda ju laval näinud, vaid mujal mingisugust muud šhowd tegemas.
Millal sa ise viimati head komöödiat nägid?
Andres Noormetsa "Linda Vista" oligi vist viimane. See on hea näide edukast komöödiast, sest ta on ühelt poolt publiku lemmik ning teisalt on teda ka puhtalt teatrikunstiliselt huvitav vaadata. See on üks esimesi lavastusi, kus ma märkasin, kui palju valguse toonid või värvid mängivad rolli lavatervikus. Ja lisaks on seal hästi tinglik basseini kujuline lavaruum, mis võiks ju mõjuda ülelihtsustamisena, aga on hästi käima saadud. Ja on väga huvitav jälgida ka mingisuguseid näitekunstilisi võtteid, mida kasutatakse – näiteks lesimine, millest ka Pille-Riin Purje on kirjutanud. Huumor mängib selles lavastuses ka teatavat lepitavat rolli, sest tegelikult on see kõik räme sotsiaalporno, ühe inimese enesehävituslik käitumine.
Ka Ingomar Vihmari "Suvitajad" on hea näide, mis toimib täiesti labase rämekomöödiana. Ja ometi sa näed, et lavastajal on enda jaoks mingisuguse ülesande huvitavaks teinud, ta katsetab ja proovib erinevate võtetega ja seda on huvitav vaadata juba puhtalt teatrikunsti mõttes. Ka Ingomari "Kolm õde" oli huvitav komöödia.
Kes veel oskavad Eesti teatris head nalja teha?
Nii-öelda filosoofilise komöödia esindaja on Andri Luup, kes teeb oma autoriteatrit, uurib erinevaid eluolukordi ja teeb seda sageli mingisuguses ulme või nihestatud situatsiooni. Näiteks Ugala "Piloot" oli kunagi selline lavastus – see oli vormilt perekondlik telesaade, aga
veidras nihkes. Ja see kõik oli küll naljakas, aga mitte selline tilk-püksi naljakas, vaid teatud koomilise nihestusega, kus sa said aru, et sinult küsitakse tegelikult mingisuguseid moraalseid küsimusi.
Renate Keerd on muidugi üks parimaid naljategijaid, tema trump peitub rohkem füüsilisuses, kuigi ta sketšid on tegelikult väga arusaadavad. Ja Ivar Põllu, kes on ka väga hea humorist ja kelle lavastused on tihti ka kujundusliku poole pealt humoorikasse sametisse mähitud.
Ka Kertu Moppeli "Mefisto" on kindlasti puhas komöödia. Just selline väga hästi tehtud paroodia, mida saab vaadata ka kui tavalist draamat, mis lõpus võimendub. Nad teevad seda kõik nii usutavalt, justkui see kõik võikski olla päris lugu.
Aga stand-up?
See ei ole Eesti teatris tegelikult üldse uus teema – meil on olnud Mari Möldre, kes käis sõja ajal Joosep Tootsina inimesi naerutamas. Ja ka nõuka ajal oli ju estraad ja kõrtsihuumor väga hinnas. Ta ehk toimis natuke teistmoodi, oli rohkem kirjanduslikum, aga tehti nalja ka süsteemi üle.
Kui Kinoteater oma esimese püstijalakomöödiaga välja tuli, siis inimesed küll avastasid ja üllatusid, et ohoo, mida te siin teete. Aga eks juba sellel ajal oli see skeene Eestis arenemas, Kinoteater oli lihtsalt esimene, kes tõi selle žanri teatrisse.
Ja eks stand-up ongi selline tänavateater. Nii nagu muusikas on räpparid ja on Arvo Pärt – mõlemad tegelevad muusikaga, aga fookus on teises kohas. Stand-up'i puhul on minu jaoks muidugi kõige ägedam see, et nad on alati valmis endale puid alla panema ja panevadki. Seda ei kardeta. Ja seda ei saa öelda paljude poliitiliste satiirikute kohta, kes võitavad iseennast natuke liiga tõsiselt.
Mis sulle veel teatris nalja teeb?
Mulle on alati väga naljakad olnud Lavakooli lendude saated, mida ma vaatan kui komöödiat sellest, kui kiiresti võivad inimesed sektistuda, kui nendega korralikult tööd teha. Ja eks kogu teater on tegelikult naljakas – Eesti näitlejatesse on sisse kodeeritud teatav tõstetus, mingi paatosesse laskumine ja rütmistatus. See nende olek, ka minu oma näitlejatest sõprade
puhul, teeb vahepeal väga nalja. Ja olgem ausad, teinekord on koomilised just kriitikud, kogu see kriitikute tohutu tõsikindlus,
võõrsõnade lembus ja efemeerne joga. Loen iseendagi asju vahel üle ja naeran. Ja no kõige naljakam on muidugi kriitika suhtes tundlik kriitik.