Eesti Teatri Festival Draama 2014. Kohaloleku kunst.

Kohalejõudmise kunst
Tõnu Õnnepalu

Draama ja poeesia on mõlemad kõigepealt lausumised, nõiakunstid, mida võib ka kirja panna, aga mis kõigepealt ja lõplikult on olemas ikkagi vaid inimhääles, häälena. Sellest ka nende sarnane ökonoomika: nii luule kui draama on sõnade poolest napid, askeetlikud žanrid. Luuletuses on igal sõnal oma koht ja kaal ning nõnda peaks see olema ka laval. Iga üksik sõna, iga lause laval peaks olema tegu, mitte lihtsalt niisama. Seda sõna kohaloleku kunsti saab teater luulelt õppida ja on ka alati õppinud.

Sest mis oleks eesti teater, kui seal poleks kostnud Juhan Viidingu häält luulet kuuldavale toomas, või Anne Maasiku, või Tõnu Tepandi? Ja veel väga paljude. Vahepealsel ajal on luule teatrist küll pisut taandunud, kuigi mitte iial lõplikult (võtame või viimasest ajast Tiina Mälbergi luulelavastused Rakveres). Siiski, kui ma talvel Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengitele pidin luulest paar loengut pidama, kartsin tõsiselt, et need võivad noortele kõrvadele ehk liiga teisest ilmast kosta. Aga mu suureks üllatuseks vist kostnudki. Või mis seal üllatuda. Ükski uus põlvkond pole vähem luuleline kui eelmine, vaid luulest rääkimise, nagu ka luule esitamise viisid muutuvad. Kaovad ja tulevad jälle ja kaovad jälle.

Neist kohtumistest teatriüliõpilastega tegelikult sündiski Teatro Poetico idee. Taipasin, et kui mul juba kord on see haruldane võimalus rääkida kaasa ühe teatrifestivali programmi kujundamisel, miks siis mitte teha sinna programmi ka üks tõeliselt südamelähedane nurgakene. See tundus äkki võimalik ja imepärasel moel tuli ka festivali meeskond ideega kaasa. Eks luuleteatril ole muuseas üks hea kõrvalomadus: reeglina on see vaene, lihtne, odav teater.

Muidugi, see lihtsus on veidi petlik. Luulelavastuse tegemine on üks käänuline teekond, nagu iga muugi lavastuse tegemine. Aga igatahes on see liik teatrit, mida saab teha võrdlemisi nurga taga ja põlve otsas. Kui muidugi tahtmist on. Eks kõik need meie noorusaja kuulsad ja armastatud luulelavastusedki sündinud vaid suurest tahtmisest ja armastusest, olude kiuste.

Ja nii see Teatro Poetico asutatud saigi. Koostasin mõttes väikese nimekirja lavastajatest ja näitlejatest, kellest võisin arvata, et nad luule lavaletoomisest huvitatud on. Mu suureks rõõmuks oldi enamasti nõus. Et luuleteatri programm on noorema põlvkonna poole kaldu, see osalt kujunes nii, osalt oli ka soovitud. Sest kuigi Teatro Poetico on teater, mis sünnib vaid nädalaks, on ta siiski püsti pandud lootusega, et midagi temast jääb. Eesti teatrisse. Et luule jälle teatrisse tagasi tuleb, mitte ainult luuletuste lugemise või laulmise kujul, vaid ka muidu, tundlikuma, poeetilisema suhtumisena sõnasse. Kui sõna on elus, on temas ikka poeesiat, ka kõige argisemas tükis. See on miski, mida Teatro Poetico keset festivalimelu vaikselt tahab meelde tuletada ja hinge sosistada. 

Aga muidu on ta teater nagu teater ikka. Kuus esietendust, kuus erinevat uuslavastust, millest vähemalt mõned tulevadki ettekandele vaid sellel ainukordsel õhtul Tartus. Erinevate ajastute erinevad poeedid. Inimesed tänase Eesti erinevatest teatritest…

Ja isegi oma maja! Niisugune mu algne idee ka oli, et Teatro Poetico, kuigi olemas vaid hekteks, oleks olemas ühes kindlas kohas keset Tartu linna. Et sünniks üks poeetiline, kaduv, kummistuslik teatrimaja. Ja tõtt-öelda mõtlesin kohe endise Ülikooli kiriku peale. Kunagi kaheksakümnendatel, kui sealset õpperaamatukogu veel Tuubikumiks kutsuti (verbist tuupima), loeti selle madala võlvkaare all mõnel õhtul ka luuletusi ette. See on muidugi kauge minevik ja vaevalt neid lugemisi palju keegi enam mäletab. Aga maja tundub oma klassitsistlikus mahajäetuses nüüd veelgi poeetilisem kui siis. Üles saali viivad trepid. Olen alati olnud selle vastu, et luulet peaks loetama keldrites ja krüptides. Miks? Parem ikka kõrgemal, taevale ja valgusele lähemal. Pigem pööningul kui keldris! Kuigi tõsi on ka see, et luule on suverään, kes muudab koopa, kuhu ta sisse suvatseb astuda, katedraaliks (ja mõnikord ka katedraali koopaks, kuidas parajasti tuju on). Seekord saab ta siis muuta seda desakraliseeritud kirikut – kuuel erineval moel, kuidas, ei tea veel keegi.

Aga jah, see luuleteatrile pesapaiga leidmine oli üks omaette odüsseia. Ülikooli kirik langes kohe alguses ära, sest seal pidi Linnateater etendama hoopis “Utoopiat”. Mis seal’s ikka. Lindudel on pesad ja rebastel urud, aga luulel pole iial olnud, kuhu ta oma pea paneb. Paneb, kuhu saab… Aga ennäe! Elu tegi veel ühe pöörde. “Utoopia” lõpuks sinna kirikusse tehnilistel põhjustel ikkagi ei jõudnud. Ja oligi Teatro Poeticol korraga oma maja. Seesama, mis esimestes fantaasiates silme ette kerkis. Ja mis siis, et see maja on teater vaid üheks lühikeseks sügiseseks nädalaks. Sest isegi kui luulel on koht, kuhu ta oma pea paneb, on see üks püsitu pea. Kuidas see oligi seal Viivi Luige luuletuses:

Mine, kullake, meelest ära.
Minul on muutlik meel.
Talvel oli ja suvel oli.
Sügis on alles eel.

Kas selles majas oligi teater? Kas siin kõlaski luule? Võib-olla. Kes nägi ja kuulis, võib rääkida. Kes ei näinud ega kuulnud, see ei näinud ega kuulnud. Silt ukse kohalt on kadunud. Mis seal kirjas seisiski? Midagi hispaania keeles vist? Ja-jaa, teab Tartu erudiit seletada, vihje Lorcale, muidugi, tema teatro poético’le, tsitaat, postmodernism, mis teha! Aina tsitaadid…

Aga mõnikord paneb erudiit ka mööda. Seekord jäi tal kahe silma vahele ilmselge ja tähtis asi, nimelt akuudi puudumine poetico e peal, mis viitab hoopis itaalia keelele. Ja kas ei sobigi itaalia keel veel paremini kokku nii luule kui teatri kui ka selle õhetavroosa maja veidi renessanslike allüüridega?

Muidugi oleks kreekakeelne nimi sildil veelgi stiilsem olnud, aga snobismis ei maksa ka liiale minna, isegi luules. Ja isegi teatris. Kuigi mõlemad sõnad, nii “teater” kui “poeesia” kreeka keelest ju pärit on. Ja viimane ei tule seal mitte luiskamise-verbist, nagu tänapäeva eesti keeles (vanasti öeldi ikka laul), vaid hoopis tegusõnast ποιεω, mis tähistab tegemist, loomist.

Luules ongi sõna juba tegu, teatris aga peab ta alles teoks saama. Muidu ei jõua kohale, nagu öeldakse. Kuidas ta kunagi jõuab, see sõnake – seda ju tegelikult keegi ei tea, see on saladus. Poeesia on salajane kunst ja Teatro Poetico on veidi ka salateater. Mida seal täpselt näha saab, seda teab enne esietendusi (aga Teatros toimuvad ainult esietendused!) vaid mõni asjassepühendatu. Kõik, mis seal sünnib, sünnib siis. See on teater, mis tekib, on ja kaob. Tuleb vaid täpselt õigeks hetkeks kohale jõuda. Ja ega seal muud kunsti polegi.